Sambad ja mälestusmärgid

Vabadussõja ausammas

Vabadussõjas langenud Karula kihelkonnast pärit kangelaste mälestuse tähistamise mõtte algatajaks oli 1935. a. Kaitseliidu Karula kompanii pealik Johannes Valtin. Esialgu otsustati paigaldada kiriku seinale mälestustahvel. Johannes Valtini lahkudes Kaitseliidu Karula kompanii pealiku kohalt, sai uueks kompaniiülemaks dr. Gerhard Anderson, kelle eestvõtmisel peeti siiski paremaks püstitada ausammas. Asukohaks sai igivana kalmistuterritoorium Koobassaare – Valga – Iigaste – Antsla risttee läheduses. Mälestussamba projekti koostas maainsener Georg Saar, ettevõtjaks sai Jaan Kõiv ja kiviraidur oli Jaan Nõlvand. Materjaliks kasutati endise Karula mõisa väravas asunud suuri kivisambaid, mida rahvas kutsus lõvitulpadeks. Sammas avati pidulikult 23. juunil 1936. aastal. Kahjuks ei olnud konkreetsele ausambale määratud pikemaks ajaks terveks jääda. 1941. aasta kevadsuvel lõhkusid kohalikud kommunistlike ideede pooldajad ausamba raudkangidega. Ausammas taastati 12. juulil 1942. aastal, kuid  10. detsembril 1944. aastal lasti õhku.

Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega saabus Karula rahvale uuesti võimalus taastada Vabadussõja mälestusmärk. Sammas taastati Karula Muinsuskaitse Seltsi eestvõttel ja taasavati 23. juunil 1992. aastal. Sellest ajast toimuvad igal aastal samba juures üritused Eesti Vabariigi aastapäeval ja võidupühal.

Loe rohkem raamatust: Karula Vabadussõja mälestussamba lugu. Karula Muinsuskaitse Selts 2018. Koostajad Vaike-Hele Puudersell ja Rein Puudersell

Hornungi kivi

Aastail 1698-1715 töötas Karulas Johann Hornung, kes viis ellu B.G. Forseliuse püüde kasutada jutlustes võimalikult rahvapärast keelt. Ometi ei leidnud ta lugupidamist, sest saksa soost kirikuõpetajad olid sedalaadi muutuste vastu. Hornung on nn. „parandatud” eesti kirikukeele” looja oma 1693.a avaldatud „Grammatica Estonica” ja mõningate vaimulike teostega. Ta oli üks väheseid, kes elasid kogudusega kaasa Põhjasõja raskused ja sellel raskel ajal ei põgenenud. Seetõttu kahtlustati teda reeturluses ja vangistati korduvalt nii rootslaste kui venelaste poolt. 1715. suri ta sõjavangis.

Hornung oli üks tulisemaid Forseliuse keele ja pedagoogika pooldajaid Eesti rahvakoolides. Forseliust ja Hornungit sidus ühine lastetuba. Hornungi teeneks on 1687.a alguse saanud Karula loiule koolielule hoopis uue hoo ja hingamise andmine.

2000.a. paigaldas tänulik Karula rahvas Hornungile uue kiriku õuele mälestuskivi. Sellega avati ühtlasi Eesti Raamatu Aasta Karulas.

Allikas: Toivo Kotovi konspektid

Karjapoisi kivi

Tänasele rändajale juhatab teed kivisse raiutud karjapoiss Jaan. Ta teeb seda Jaan Lattiku kuulsa noortejutu „Teejuht“ ainetel. „Teejuhi“ jutt ilmus esmakordselt 1913. aastal Jaan Lattiku noortejuttude kogumiku „Meie noored“ teises kordustrükis, hiljem mitmetes kordustrükkides.

1998. aastal tähistati Jaan Lattikul 120. sünniaastapäeva Karulas. Võru Instituudi eestvedamisel moodustati sünniaastapäeva tähistamise algatustoimkond. Idee autoriks oli Toivo Kotov. Toimkonnas olid: Ants Järvmägi, Eduard Õunapuu, Ene Kaas, Laida Avtomonov, Etna Ansi, Terje Puudersell, Vaike Puudersell, Toivo Kotov ja Enno Tanilas. Ühiste pingutuste tulemusena paigaldada mälestuskivi Mäkistesse Jaan Lattiku sünnitalu teeotsa 21. juunil 1998.a. Karula valla päevade raames. Mälestuskivi valmistamiseks ja paigaldamiseks küsiti toetust fondidest. Projekti finantseerimise eest määrati vastutavaks Karula Muinsuskaitse Selts.

Mälestuskivi on juba 20 aastat toimunud Teejuhi jooksude alguspunktiks.

Mälestuskivi hariduselu algusele Karulas

Lüllemäe Põhikooli õuel asub kivi kirjaga „A. 1687 HARIDUSELU ALGUS KARULAS”. Karula hariduselu algas 1687. aastal kui avati 5 õpilasega nn. Forseliuse kool, Tänane Lüllemäe kool jätkab hariduse andmist varem Karulas tegutsenud paljude väikekoolide järglasena.

Allikas: Toivo Kotovi konspektid

Jaan Lattiku pink

23.juunil 2018 paigaldati Jaan Lattiku mälestuspink Karula kiriku juurde. Pink asub uue ja vana kiriku vahel. Pingil seisev Karjapoiss näitab näpuga kiriku suunas justkui oleks jõudnud Rändajast mööda ning kontrollimas, et kas vastavalt tema juhatamisel on ikka kiriku juurde jõutud.

Tänasel päevalgi juhatab Karjapoiss Teelisi Mäkiste talu teeotsast kiriku juurde. Kohale jõudes on teelisel võimalik nüüd pingil jalga puhata ning edasisi rännuplaane pidada.

Pingi paigaldamise idee küpses idee eestvedajal Ene Kaasil peas juba aastaid. Õnneks leidus ideele toetajaid ja nii kirjutati projekt KOP-ile. Pink on kingituseks Karula kandi rahvale ja Jaan Lattiku austajaile ning Eesti Vabariigile 100 sünnipäevaks. 

Pingi valmistas ja paigaldas OÜ Puukujurid Jõgevamaalt. Taotleja ja projekti elluviijaks oli  MTÜ Karula Kultuuriselts.

Arseni Palu tsiklikujuline monument

Arseni Palu 14. jaanuar 1912 Karula – 25. aprill 1997 Tallinn oli Eesti Lennuväe ohvitser ja hävituslennuväe salgaülem ning piloot, tehnikaalaste käsiraamatute autor.

Tema raamatuid kutsutakse austusega „Palu Piibliks“. Kui vaadata üht tahku tema elus ja loomingus siis selleks on tehnikaalased käsiraamatud, neid on lausa kaheksa raamatut, millest esimesed viis käsitlevad oma aja kaasaegseid, tänaseks klassikaks muutunud mootorrattaid alates IŽ350 kuni Pannonia-T5 mudelini välja. Kuid mitte ainult kaherattalised, Arseni Palu jõudis ka osaleda koos Kalju Aleksiusega autode kohta samalaadsete käsiraamatute koostamisel. Temalt on ilmunud ka lasteraamat „Läheme Lendama“, selline „värvi ise“ lustakas raamat põlevatest Luftwaffe lennukitest, aasta oli siis 1971 ja mida veel, see on kirjutatud värsivormis. Lisaks edendas Arseni Palu oma raamatute kirjutamisega tehnikaalast eesti keelt, korrastas terminoloogilist käsitlust ja seletas lahti erialased võõrlaenud meie keeles.

Kaheosaline mälestusmärk koosneb mootorratta juures seisva Arseni Palu (1912 – 1997) bareljeefist ning alusel paiknevast avatud raamatust, mille ühel leheküljel on esitatud Palu elulooandmed ning teisel värvikamad tsitaadid tema õpikutest. Mälestusmärgi idee eestvedajaks oli Nõos vanatehnikahuvilisi koondav motoklubi Wana-Kolga Tsiklitall ja selle president Jaan Sild.

Allikad: http://tsiklitall.ee/?p=497

https://www.ev100.ee/et/palu-soit-2018-ja-arseni-palu-malestusmargi-avamine-valgamaal

https://tartu.postimees.ee/6135749/vaata-millised-tsiklid-ja-mehed-kogunesid-tana-karulasse

Jaan Lattiku nimetähtedega puutüvi

Jaan Lattik oli umbes 9.aastaselt lõiganud kodutalu lähedal olevas metsas ühe puu sisse oma nime. Kui 1998.aastal avati Jaan Lattiku mälestuseks Karjapoisi kivi tuli sellest juttu ning ühiselt mindi seda puud otsima. Puu leiti üles, kuid see oli väga halvas olukorras ning otsustati, et see tuleb päästa. 1998. aastal ennem Jaan Lattiku sünniaastapäeva toimetati puu Lüllemäe Kulutuurimajja, kus kohalik meister Kalmer Daniel pani selle alusele ning tegi vajalikud hooldustööd. 2018.aastal, vahetult ennem Jaan Lattiku 140.sünniaastapäeva tähistamist on jõudnud see väärikas puu Lüllemäe raamatukogu uutesse ruumidesse, aidates luua raamatukogus ühtset tervikut Jaan Lattiku mälestuse hoidmisel. Tüvi asub kõigile vaatamiseks Lüllemäe Raamatukogus.