Jaan Lattik tuli kirjandusse gümnasisitina Jaan Kittali varjunime all ajalehe- ja kalendrijuttudega. Üldise tuntuse omandas noorsoojuttudega oma kodust Karulast: “Meie noored” (Trt. 1908, hiljem mitmed kordustrükid), “Minu kodust” (Tln. 1921), “Mets” (Tln. 1928). Jaan Lattiku juttude lähtekohaks on tema enda talupoeglikult lihtne kodu kõrvalises metsanurgas, kus räägitakse autorile koduses Karula murrakus. See teeb meile need jutud eriti soojaks ja lähedaseks. Tema teine loomeperiood langeb eksiiliaastatele. Ilmusid mitmed jutukogud ja mälestusteraamatud, jutluste kogu “Tulge vee juurde”.  Esimene romaan “Teda ei ole siin” nägi ilmavalgust 1964.a. Autor oli siis 85-aastane. Jaan Lattiku vähestest luuletustest on kirikulaulu tekst “Kalla kallis isa käsi” jäänud jäädavalt meie kirikulaulu kullafondi.

Jaan Lattiku vennatütar Helbe Merila-Lattik
(käsikiri, “Karm ja kaunis Karula”) 

---

 

Jaan Lattiku juturaamatuid on nimetatud tüübilt memuaarseks visandi-kirjanduseks. Kõige kuulsam on olnud jutukogu “Meie noored” (1907). See kannatas mitu kordustrükki ning sai menukaks noorsooraamatuks. Lattiku stiili visandlikkus saab alguse vist sellest, et Lattik oli eelkõige sõnaosav jutupuhuja, kõnemees ning jutlustaja. Kirjutatud lugude memuaariline põhi annab igale Lattiku raamatule ka eepilisema kandvuse. Eepilisus sünnib selle kindla paiga ehk esteetilise ruumi abil, kuhu autor lugejaid oma juturaamatuga mõttes kannab. Selline paik on omaette kindel maailm igapäevamaailma kõrval. Tammsaare Vargamäe ja Lutsu Paunvere on sellised eepilised-esteetilised ruumid ja maailmad.

Jaan Lattiku jutuloomingust tõuseb kolm-neli sellist kindlapiirilist paika ehk ilma. Üks on arhetüüpiline eesti kodu. See on “Meie noorte” maailm. Teine ilm ja mängulava on raamatus “Koolipoisid” (1928; 1988). See on sajandivahetuse linn, kus elab, õpib, seikleb ja kogub kogemusi toosama eesti kodust pärit koolipoiss. “Viljandi kirikumõis kõneleb” annab kolmanda kindlapiirilise jutumaailma. See on ilm, mille keskpunktiks on kirik, kirikumõis ja elavaloomuline kirikuõpetaja, kellel tuhat tegemist ümbritsevate inimestega nonde sündimistest surmadeni. Neljandaks eepiliseks alaks on Lattiku juturaamatutes esimese iseseisvuse aegne Eesti Vabariik. Tegelasteks sealses eepilises ilmas on eesti riigimehed ja poliitikud põnevas võitluses omavahel ja muu maailmaga. Selliseks juturaamatuks on Jaan Lattiku 4-köitelise mälestusteraamatu “Teekond läbi öö” esimene osa (1950)

Ah, viieski eepiline ilm on ju olemas – see on autori oma hingeilm, oma isik. Süvenenumalt viib sellesse raamat “Minu album” (1960). Võib-olla on see pisut katkendlikum ilm, vähema kompaktsusega esitletud, kuid kaugeltki mitte visandlik, eepilise hõnguta kaantevahe.

Arvukatest jutlustest ja tundelistest mõtisklustest on lisaks ajakirjanduses avaldatule ilmunud kaks raamatut, viimane neist, “Tulge vee juurde” (1961) iluköitelise albumina. Jaan Lattiku jutlused ja mõtisklused pole prantsuspärased salongiesseed, mida loetakse silmaga. Need pole ka vesine ristirahva “kosutus-kirjandus” tolle mageduses. Nad on mõeldud valjuks kõnelemiseks ja kõrvaga kuulamiseks, siis pääseb vallale Jaan Lattiku sõnakunsti hämmastav köitvus ja võlu. See peitub lakoonilises kujundipildis, mis antakse tavaliselt järsult vastanduvate mõistete või sõnapaaride kaupa, millest üks pool on karmilt mehine, teine peenetundeliselt südamlik. Nad on kõneldud ja kirjutatud kõige laialdasemale kogudusele, kõige igapäevasematele inimestele, headele ja halbadele, tarkadele ja tuimadele. Ning jutlustades jätkub tal heldust ja mõistmist nendele kõigile. Taoti räägib ta üsna kibedalt, kuid iial ta ei ehmata ega ähvarda, üle kõige kasvab ikka midagi lubavat ja lunastavat ehk nagu meil öeldakse: katarsise kaudu puhastavat.

Hando Runnel
Mõni lause Jaan Lattikust
(“Kultuur ja elu” nr. 8, 1992)

---

 

Jaan Lattiku kodusoojusest laetud, lapselikult maailma avastavad jutud, killud, pildikesed, meelisklused on iseenesest nii lihtsakoelised, lapsemeelsed, otsekohesed, tundelised ja ülepea pretensioonitud, et ei näi mahtuvat mingite kunstkirjanduse mõõdupuude alla. Moodsama kirjandusega harjunud lugejale võivad säärased sentimentaalsed-nostalgilised pajatused-heietused tunduda kogunisti võõrastavalt vanamoodsaina, ärritavalt ebakirjanduslikena.

Ent ka sellisest ärritusest ja võõristusest võiks alata Lattiku omaksvõtt: oma parimates esteetilistes tunnetes solvunud lugeja, kes viitsib veidi järele mõelda oma ärrituse-ebaluse algpõhjuste üle, leiab peatselt, et Lattik on kirjanik, keda tuleks püüda vastu võtta vahetult, kõigi oma kuue meelega, alateadvusega, püüdes kõrvale jätta esteetilistest kaanonitest koormatud pealisteadvust.

Lattik oli õppinud Treffneri gümnaasiumis ja Tartu Ülikoolis, ta oli Riigikogu liige, haridus- ja välisminister, ent tema lastejutud (vaadeldav kogumik hõlmab autori poole sajandi loomingut) olid ja jäid lapsemeelselt spontaanseiks.

Lattiku ilmekas murdekeelne dialoog (Karula murrak), mõnus huumor, lakooniliselt kujukas stiil ja samas sundimatult vesteline jutustamisoskus ning suurepärane psühholoogiline vaist laste hingeelu avamisel võiksid olla nauditavad igas vanuses lugejale.

Aivar Kull.LATTIKU MAAGILISE NAIVISMI VÕLU
(Postimees 27.07.1998)

---

 

«Igas talus on seesugused kombed, et kui midagi juhtub või mõni asi katki läheb, kohe minnakse lastele kas suuliselt või kätega kallale.»

See tõsimeelne ütlemine on õieti kogu Jaan Lattiku «püksata raamatu» põhi. Siit kasvavad välja kõik need lood ja jutud, ühed rohkem novelliks ihutud, teised niisama ära räägitud. Ikka on lastele liiga tehtud, neid ja nende tahtmisi on valesti mõistetud, vahel on nad kurvad, kuid kurja ei kanna nad kunagi. Nad armastavad oma ema ja isa ja kes ei armasta, see naerdakse välja. Ja mida neist juttudest kõik teada ei saa – seda, kuidas talli minnes latern ainult lõua jagu näost valgustab, ülejäänu pilkases pimedas; kuidas ussid on kurjad ja kuidas neid tappa tuleb; mis on siga ja kes on hobune, isegi elevandist saab teada, ka need olla Eestimaal elanud, elavad praegugi ning söövad noorte naisterahvaste liha. Võta ainult iga jutt eraldi ette ja ütle – nii, nii elati tookord, on see sulle selge?

Toomas Raudam. PÜKSTARAAMAT (Jaan Lattik. Kui meil veel püksa ei olnud. Koostaja Hando Runnel. Ilmamaa) (Postimees/Kultuur 03.07.1998)

---

 

Lattiku lühilookesi lugedes on tunne, nagu kuuleksid autori enda häält, nagu pajataks neid jutukesi elav inimene, mitte sur­nud trükitäht, – nii südamlikult intiimne ja nii lihtne on jutus­tamisviis. Oivalisteks noorsooraamatuteks teebki Lattiku lugudekogusid peamiselt see jutustamisviis: ideaalne noorsooraamatu stiil, milles pole vähimatki teesklust ega sõnadega vigurdamist, vähimatki püüet kunstipäraselt keeruline või ainest üle olev olla. Lattik ei taotle välist mõjuavaldust, ei taha vormiga hiilata; tema kirjutusviis on ta noorsooraamatuis nii lapidaarne, et välispidine külg kaob sisu taha; sõnakunstis paratamatult vajalik vorm su­lab sisusse ja muutub selle lahutamatuks osaks: vorm ja sisu on üks.

M. Sillaots JAAN LATTIKUST KUI NOORSOOKIRJANIKUST
(Eesti Kirjandus nr.11/1938)

---

 

Hando Runneli arvates on Eesti lastekirjanduse kolm vaala Karl August Hindrey, Oskar Luts ja Jaan Lattik. Tõepoolest, just nende autorite läinud sajandi algul ilmunud raamatutest alates saamegi rääkida Eesti kunstiväärtusliku lastekirjanduse algusest. Need raamatud pole tänase päevani oma värskust kaotanud ning sobivad lugemiseks mis tahes eas inimestele.

Jaan Lattiku peaaegu sada aastat tagasi kirjutatud kõige varasemad lapsepõlvelood on praegugi nauditavad oma eheduse ning erilise, enamasti koomilis-nostalgilise, aga vahel ka sügavalt traagilise tundeerksuse poolest.

Jaan Lattiku alustatud laste- ja noortekirjanduse suuna järgijaks on peetud Jüri Parijõge ning seda just lugude stilistilisi iseärasusi silmas pidades. Lattiku noortejuttude visandlikkus kontrasteerub hästi tema hilisemate mälestusraamatute paljusõnalisusega või pigem mälestuste heietamisele omase kalduvusega teha pikki kõrvalepõikeid. Oli ju Lattik eelkõige pastor ning just see asjaolu tingis omal kombel tema hilisema mõtte- ja väljenduslaadi eripära.

Mait Talts. JAAN LATTIK – PASTOR, RIIGIMEES JA KIRJANIK
(Sakala 18.10.2003)

---

 

Poliitiku, kirikuõpetaja ja kirjaniku Jaan Lattiku jutlusi, manitsusi, pajatusi, arutlusi ja meenutusi koondav raamat «Meie vanad» võib mõnel viletsamal eluhetkel olla inimesele ülioluline.

Ent ka parematel päevadel võiksime nautida Lattiku muhedat-mõnusat rahvakeelt, parimas mõttes naivistlikku-isemõtlejalikku stiili ja tugevat psühholoogivaistu. Ühtlasi on «Meie vanad» tõeline üllatusraamat, kogumik varem ilmunud tekste, mida ilmselt ei tunne isegi enamik kirjandusloolasi.

Need põhiosas 1942-44 avaldatud palad olid laiali pillatud tollasesse perioodikasse, mida pole bibliografeeritud ka mitte kirjandusmuuseumi kataloogides. Raamatu lõputsükkel pärineb aga pagulasväljaannetest.

76 palast kaks kolmandikku on ilmunud sõjaaegsetes ajalehtedes Eesti Sõna, Valga Teataja ja Meie Maa. Mõned Lattiku sõnavõtud on leitud ka sellistest maakonnalehtedest nagu Järva Teataja, Lääne Sõna, Maa Sõna ja Põhja Kodu.

Saksaaegne kirev ja hoogne kirjanduselu – eelkõige paljude ajalehtede veergudel – mõjub eriti järgnenud halli Stalini ajaga võrreldes lausa ilmutusena. Selles võiks näha isegi rahvusliku enesealalhoiuinstinkti jõulist avaldust.

Aivar Kull
Kirjanduskriitik

---

 

JAAN LATTIK KALLAB RAHU SÜDAMESSE
(Postimees  31.10.2002)

“Meie noorte” ilmumine oli tookordsetele noortele tõepoolest sündmuseks, selle mõju võis võrrelda hiljem kirjutatud Oskar Lutsu “Kevade” tekitatud voogamise ja lainetusega. Raamat oli K. A. Hindreys paraja illustreerija leidnud, mis “Meie noorte” erikaalu veelgi tõstis. Peab ütlema, et Jaan Lattikul on K. A. Hindreyga mõningat hingesugulust, juba humoristlik-iroonilise ja satiirilise noodi tõttu kummagi laadis ja olemises. Mõlemad on olnud meie kirjanduse “ulakad”, kui nii võib öelda, ja vembumehed.

V. Kures JAAN LATTIKU RÄNNAK
(“Jaan Lattikule 80. sünnipäeval”. Rootsi Eestlaste Esinduse väljaanne Rahvuslik KONTAKT nr. 5/6 1958)