VAIMULIK

JAAN LATTIK

Mis mu tööle tuju ja hoogu purjedesse pani, oli see, et Viljandi kogu oma rahvaga minusse südamlikult ja sõbralikult suhtus. … Kui ei ole kedagi, kes sulle kõõrdi otsa vahib nagu õlesööja, ei katsuta jalga kusagil ette pista, siis ei loe väsimus midagi. 
Jaan Lattik

“Kalla kallis isakäsi”

Laulu sõnade autor: Jaan Lattik
Esitab: EELK Karula Maarja koguduse koor

MÕNED MÕTTED JAAN LATTIKUST

Enno Tanilas – Karula Maarja koguduse õpetaja

Mis on see, millest tunneme ära vaimuliku?   Vastuseid võime saada nõnda palju kui on erinevaid inimesi. Inimene, kelle kokkupuude kirikuga piirdub jõuluteenistuse või matuste ja heal korral ristivanemaks olemisega, on oma hinnangut vaimuliku inimese kohta kõige kiirem andma. Sageli väliste tunnuste põhjal.  Need, kellede süda on avatud, otsides trööstivat ja julgustavat Sõna ning mõtet, näevad hingekarjases rohkemat kui ametikuube kandvat ametnikku, kiriku esindajat.

 

Pole olnud palju neid Eesti vaimulikke, kes oma ametis kogetud tundmused, valud ja rõõmud on osanud nii peene ja terava sulega üles tähendada. Väidan, et Lattik oli ja jäi alati esmajärjekorras karjaseks, tulihingeliseks Jumala sulaseks, ükskõik millises kõrges ametis ja positsioonil ta ka ei olnud. Pole ju ükski teine  vaimulik teinud sellist poliitilist karjääri kui seda tegi Jaan Lattik. Ta oli  aastakümneid  Eesti poliitilises eliidis ning ,,tippude hulgas “ : Asutava Kogu liige selle algusest, Kristliku Rahvaerakonna juht, Riigikogu I-V kooseisu liige jne. I Eesti Vabariigi ajaloos oli ta ametiaja pikkuselt teine haridusminister kolmes järjestikkuses J.Teemanti valitsuses (Hünerson ainult oli Lattikust kauem), välisminister A. Rei valitsuses, EV saadik Leedus, konsistooriumi assessor, Viljandi Pauluse koguduse õpetaja, koolmeister, praost jne. Need kõrged ametikohad ei viinud ometigi teda uhkuse ja kõrkuse sisse, nii, et ta oma vaimuliku ameti oleks unustanud, nagu seda kahjuks juhtub poliitikale käe andnud hingekarjastega meie päevil. Ta oli ja jäi karjaseks ja vaimulikuks, seda ka poliitilistelt tribüünidelt kõnelejana. Ja just seda heideti talle ka sageli ette.

 

Lattiku hing on võitlejahing, seda kirikute, koguduste, kristliku maailmavaate, usuõpetuse ja  kristlike väärtuste pärast. Kirjanikuna on ta vahest kõige kuulsam ning armastatum ja loetum. Tema võrukeelsed, koduainelised jutustused on nüüdseks taas laialt levinud, sest nõukogude aeg püüdis kõike, mis kuidagi seondus Lattikuga, kõrvaldada ja hävitada rahva teadvusest ja mälust, jäädavalt surnuks vaikida.

 

Loomulikult oli Lattik vihatud  kirikuvastaste ja nende poolt, kes arvasid, et üks mustakuue mees on tulnud jõuliselt nende mängumaale. Sama teravad kui olid Lattiku sõnad, sama terav oli ka tema sulg. Rootsi valitsuski ei kanna välja  kriitikat ja inimeste kohtlemise kirjeldusi, nende väljaandmisel Rootsist NL-ile ning Lattiku ,,Teekond läbi öö” IV kuulutatakse 1958.aastal konfiskeerituks ja hävitamisele kuuluvaks. Seda polnud võimalik teha, sest need olid lettidelt momentselt ära ostetud.

 

Mitte kunagi ei kibestu Lattik elu ebaõigluses, ega nurise raske ja traagilise isikliku saatuse üle. Tema teostes, eriti mälestustes, mis on vaieldamatult ajaloolised dokumendid ja ausad tunnistused Eesti rahva käekäigust möödunud sajandi algusest kuni sundpagenduseni, ei kanna kibestumuse tunnuseid vaid kristlasele omast usku ja lootust uue hommiku saabumiseni. Oma vanemate ja õdede- vendade musta marmorist risti Karula kalmistul lasi Jaan raiuda sõnad : ,,Kuni päikese tõusuni ”

 

Lattiku hinge ja mõttemaailma on peetud keeruliseks ja saladuslikuks. Selle avastamine ja selle sisse minemine on aga huvitav. Lattiku huumorimeel  ja samas kirjeldatava sügavus on haaravad. Lattiku lugemine ravib.

 

Enno Tanilas
Karula Maarja kogudse õpetaja

 

Peterburis Jaani koguduse õpetaja Rudolf Kallase juures pidasin ma prooviaastat. Ühe aasta ja kolm kuud elasin Vene pealinnas. Sinna saadeti mulle kirju ja hakati kutsuma kodumaale. Olin juba hästi harjunud pealinna töö ja eluga ja mõtlesin, et kas lähen tagasi kodumaale või jäängi Venesse. Ega tööpuudust Venemaalgi olnud. Viljandist käidi aga unega võidu peale, et muudkui tule ja tule. Kõige kangem surveavaldaja oli õpetaja Villem Reiman. Viljandisse kutsuti mind koolijuhatajaks, kuna seal veel ei olnudki vaba koguduseõpetaja kohta. Kirjades öeldi, et küll saad siin varsti ka leivakama koha. (“Viljandi kirikumõis kõneleb”, lk. 5)

Ma tulin Viljandisse viimasel novembril 1909. Sattusin kohe kõige rängema tööperioodi keskele. Semester koolis hakkas jõudma lõpule, uus koolijuhataja tõmbas aga tööd teha, nii et luud nagisevad. Õpi inimesi veidi lähemalt tundma, uuri oma kolleege koolis ja vahi endamisi vahel altkulmu ringi, et mis asjamees mulk õieti on? Nii palju temast kuuldud ja loetud.

Olin ma oma kooliasjadega kõvasti hakkama saanud, tuli mul juba mõne kuu pärast üks teine katse läbi teha, et kuidas tolle maakoguduse õpetaja kohaga need lood on. Kandidaate oli teisigi. Ajalehtedel oli midagi kirjutada ja rahval andis rääkida. Viimased õpetaja valimised olid olnud aasta kolmekümne viie eest. Ja on aeg saabunud, et suurt Viljandi kihelkonda hakkab juhtima eesti õpetaja. Iga päev võis lehtedest midagi lugeda. Ka “Postimees” tõmbas purjed tuult täis ja andis täie sülega mõista, keda tuleks valida.

Tõnissoni esivanemate kogudus ja kus sa sellega lähed, et ei löö õpetaja valimisel sekka.

(“Teekond läbi öö” I, lk. 89-90)

 

Algas mul kibe tööpäev. Juhata kooli, anna tunde koolis ja teeni ka veel suurt maakogudust. Tuli mul ka revideerida vallakoole. Viljandi maakonnas oli 16 vallakooli ja üks kihelkonnakool, mis asus kirikumõisas. Õpetajad olid kohustatud kontrollima usuõpetust koolides. Selle kõrval revideeriti hoolega ka eesti keelt.

Mis mu tööle tuju ja hoogu purjedesse pani, oli see, et Viljandi kogu oma rahvaga minusse südamlikult ja sõbralikult suhtus. Haridusseltsi ja kooli ümber koondus kogu Viljandi haritlaskond, peale selle põllumehi ja linnakodanikke suurel arvul. Kui ei ole kedagi, kes sulle kõõrdi otsa vahib nagu õlesööja, ei katsuta jalga kusagil ette pista, siis ei loe väsimus midagi.

(“Viljandi kirikumõis kõneleb”, lk. 7-8)

Ma võisin ise küll olla too teejuht, kes vastas võõra mehe küsimusele, kust läheb tee Karula kiriku juurde, – sa läht siist õkva edesi. Elupäevad olen ma rahvale ja kõigile küsijaile, kes tahavad minna kiriku sihis ja suunas, ütelnud, et sa läht siit õkva edesi. Väikesest karjasest kasvas ja võrsus – koguduse karjane.

Sellejuures olen ma ka nõuandjaks olnud, kuidas tuleb elus seista ja võidelda oma tõekspidamiste eest, kaitsta vaimseid varasid ja väärtusi, mis meie rahval on. Tuleb võidelda. Mina ei ole oma karjaseametist ja elukutsest mitte iialgi sedaviisi aru saanud, et ma seisan erapooletuna tee ääres, kõnniteel ja vaatan pealt, kuidas porised jalad sõtkuvad puruks kõik, mis neile ette juhtub ja tõkkeks tundub olevat – olgu see kirik, kool, olgu inimeste õnn ja vabadus.

Karjane olla ei tähenda mitte seda, et kõike siluda, kõike vabandada ja heaks kiita ning visata unustuse hõlma. Unustus ei ole prügikast, kuhu kõike mustust visatakse. Karjane ei ela ainult kirikus ja kirikumõisas, ei istu üleval pilveäärel, vahtides sealt alla patusele rahvamassile. Teda tuleb otsida sealt, kus elu keeb, tormab, kus südamed valutavad. Mitte kaasalööjana ja huntidega ulujana, vaid karjasena. Mitte iialgi karjakoerana, kellele igaüks võib jalaga vastu põrandat põrutada – et kasi välja.

Karjane kaupleb selle talendiga, mis Jumal temale hällis kaasa andis – isa ja ema südamevere ning õnnistusega. Ta ei tohi seda talenti tagasi viia vabandusega, et peitsin tasku või higirätrikusse – siin on sinu oma. Siis oleks ta viletsast viletsam sulane. Kui inimsoo lunastaja ütles, et tuleb elus ka lööjale teine põsk vastu seada, tahtis ta nende pildisuuruste sõnadega esile tõsta andeksandmise sügavamat sügavust. Aga kellele võis andeks anda, kellele ulatada ka teine põsk? Sellele, kes kahetseb oma süüd ja löömist.

Oleks variser, see valelik ja silmakirjaori tulnud teda lööma, ta oleks juba eemalt tulijale hüüdnud – sa vihasemate madude sugu. See põlv, kes Jumalat teenib oma huultega, sellel ei ole midagi ühist tolle jumaliku karjasega, kes otsis üht kadunud lammast ja jättis üheksakümmend üheksa kõrbe. Sest too rahutu tall, kes ei olnud rahul massi eluga kõrves, oli temale südamelähedane sõber. Karjane lööb vastu igale variserile – kes üht mõtleb, teist räägib ja kolmandat teeb. See mu veendumus ja selge arusaamine karjase elu tööst ja kutsest on mind viinud võitlusrindele ja tormilistele miitingutele – meie kiriku ja meie rahva eluõiguse eest. Kes oma käsi nende kahe elupuu külge paneb, et raiume maha, teeme kahju, ajame tülli mehe mehe ja naise naise vastu, sellele löön vastu.

(“Minu album”, lk. 69-72)

Jaan Lattiku vähestest luuletustest on kirikulaulu tekst “Kalla kallis isa käsi” jäänud jäädavalt meie kirikulaulu kullafondi. (Jaan Lattiku vennatütar Helbe Merila-Lattik:

(käsikiri, “Karm ja kaunis Karula”) (Eesti kirjanike leksikon:))

Jaan Lattik on mulle öelnud, et ta teeb kõik omad kirikujutlused enne paberil valmis ja paneb siis käsikirja kõrvale. Kantslis ta kõnelevat peast ilma selle manuskriptita. Neid käsikirju olevat tal kodus suur hunnik. Kord ta ütles: “Ma võin sulle pool tundi kas või telegraafipostist kõnelda.” Jah, ta improviseerib ja fabuleerib kergelt.

V. Kures
JAAN LATTIKU RÄNNAK
(“Jaan Lattikule 80. sünnipäeval”. Rootsi Eestlaste Esinduse väljaanne Rahvuslik KONTAKT nr. 5/6 1958)

 

1904. aastal astusin esmakordselt oma elus ametikuues kantslisse Hargla kirikus Võrumaal. See on naaberkogudus minu esivanemate Karula kogudusele. Läbi metsa saab kilomeetrit kümme minu sünnikohast Harglasse ja Karula kiriku manu viis. Talvel ilusa reeteega lasti kerge vaevaga Harglasse, et kuulda ka tõsõ koguduse õpetajat. Ma olin siis veel tudeng, kui ma tolle esimese jutluse pidasin.

(“Teekond läbi öö” IV)

 

Mina ei ole oma karjaseametist ja elukutsest mitte iialgi sedaviisi aru saanud, et ma seisan erapooletuna tee ääres, kõnniteel ja vaatan pealt, kuidas porised jalad sõtkuvad puruks kõik, mis neile ette juhtub ja tõkkeks tundub olevat – olgu see kirik, kool, olgu inimeste õnn ja vabadus.

(“Minu album”)