poliitik Jaan LATTIK

Ise olen ma see, kes ma olen elupäevad olnud – sageli nagu koduta rändaja, kes teistele koduteed näitab ja neid koju juhatab.

Olen leppinud vähesega, kui oli vaja seista tuleliinil võitlemas oma tõekspidamiste eest.

Ei ole kunagi sidemeid läbi lõiganud oma isakodu ja oma elutöö kohaga Viljandis. Neist kahest näen ma nii sageli und, kui öö on rahutu ja unenägudel kerge asi tulla ja minna. Mu vanembite kodu on mind kujundanud, mu tööpõld – mind karastanud.

(tekst: “Minu album”, lk. 67;)

Jaan Lattik

Eesti Vabariigi sünd Lattiku pilgu läbi

15. märtsil 1917 aastal kell 3 p. l. kirjutas tsaar troonilt lahkumise manifestile alla. Venemaa oli vabariik. Kuigi oli ette näha, et mis tulema peab, see tuleb, siiski tundus nagu oleks too viimane lops, tsaari äraminek, olnud väga äkiline.

Juba eespool nimetatud Põhja-Balti Komitee esimehena kutsus Tõnisson Tartu kokku kõikide Põhja-Balti Komitee maakonna ja linnakomiteede esindajad, et välja töötada Eesti autonoomia eelnõud. Autonoomia oli noil päevil meie siht ja mäe tipp, kuhu taheti jõuda. Ajutine Valitsus oli põhimõtteliselt autonoomia plaani heaks kiitnud. Esindajad kutsuti kokku märtsi lõpupoole 1917. a. Koosolekud kestsid kolm päeva. Viljandi linn ja maakond saatsid oma esindajaiks Andres Looritsa ja minu. Võimalikult halva ja auklise teega sõitsime koos Looritsaga minu hobustega Tartu. Pea oli meil mõlematel plaane ja iga seltsi suuri mõtteid täis, et mis saab meist ja meie tulevikust. Tahtsime aga hästi avarat ja laia autonoomiat nõutada Ajutiselt Valitsuselt. Mina ei olnud siis veel kristliku rahvaerakonna juht ja Loorits ei olnud sotsiaalrevolutsionääride partei liige. Seepärast mahtusime ühte saani istuma ja sõime ühest leivakotist. Koosoleku juhatajaks valiti Tõnisson, Konsantin Päts ja Jaan Lattik. Sõnavõtjaist ei olnud põuda. Kõik nood esimesed vabaduspäevade jutud kannatasid rängasti pikkuse ja laiuse mõõdu all. Mis kohe algusest tule silmist välja lõi, olid Tallinna ja Tartu meeste lahkuminevad arvamused. Tartu ja Tallinna vaim oli siis juba pead püsti hoidmas.

Kaalumisel oli küsimus, kuidas kujundada tulevane Eesti autonoomia. Kas luua üks administratiivne üksus või jätta kahest osast koosnevaks – Lõuna- ja Põhja-Eesti. Põhja-Liivimaa pidi viibimata Lätimaast lahutatama ja jääma siis üheks maa omavalitsuste osaks ning Eesti kubermang oleks olnud siis teine üksus. Tõnisson oli tuline kahe kaitsja, Tallinna mehed ja Päts ja Strandman nõudsid Põhja-Liivimaa ja Eestimaa ühendamist. Nemad seletasid, et oleks kõige lihtsam võtta aluseks seni maksev rüütelkonna seadus, mis iseenesest väga avar, sest ta on ju omaette riik – Landestaat olnud, muuta ainult valimisseadust, mille läbi võim läheb rüütelkonnalt rahva kätte. Viljandi liitus Tallinnaga. Koosolekul mindi vahel nii ägedaks, et taheti kohe lahku minna. Mäletan, kuidas Viljandi saadik Loorits astus välja lepituse mõttes ja hüüdis: “Ajalugu ei anna meile seda kunagi andeks, kui meie nii kergesti lahku läheme.” Mäletan sedagi, et Lui Olesk ühel hetkel ägestus ja küsis, kas ei ole ühtegi inimest, kes võiks koosolekut erapooletult juhatada, sest koosoleku juhataja Tõnisson räägib ise ja ei lase teistel suudki lahti teha.

Asusin siis mina juhatama. Mul õnnestus tuua kord majja. Tegin koosolijaile piltlikult selgeks, et meil kõigil on ees veel pikki jutte ja vaidlusi tulevastel päevadel ja miks me endid siis kohe esimesel kokkupuutumisel nii ägedasti väsitame. Lõppsumma oli nihuke, et jäädi püsima ühe valitsuseüksuse juurde – Eesti olgu üks.

 

Toda Tartu koosolekut tuleb lugeda esimeseks Eesti parlamendiks ning volitustega osavõtjad saadikud olid esimesed Eesti parlamendi liikmed, kellede mandaadid kestsid tolleks üheks korraks. Eesti poliitikamehed tegid Tartus oma esimese eksami ülemaalise kokkutuleku piires hästi läbi.

Et autonoomia kava oleks Ajutise Valitsuse juures kergem läbi viia, korraldasid Peterburi eestlased koos eesti sõjaväelastega, kes teenisid vene väes ja keda oli kogunenud Peterburi kaunis kenake hulk, suure meeleavalduserongkäigu Tauria palee ette. Seegi mõjus omajagu. Ajutine Valitsus kinnitas samal märtsikuul Eesti omavalitsuse eelnõu ajutise määruse Eestimaa kubermangu valitsemiseks. Üks kivi oli jälle paigale pandud.

Kogu toda müürikivilt müürikivile kerkivat ülesehitavat tööd püüdis jõudumööda takistada Vene Ajutise Valitsuse ametkond ja aparaat. Ega see venelastele meeldinud, et Baltimail rahvad endid hakkasid organiseerima, kuigi tehti kõigile rahvastele silmi ja räägiti mett leiva peale. Hoolimata igasugustest raskustest ja igast urkast varitsevast venelaste umbusust, õnnestus siiski tulla toime valimistega Eesti Ajutiseks Nõukoguks ehk Maapäevaks, mis astus Tallinnas kokku 1. juulil 1917. aastal. Kui arvata Tartu märtsikuu kongressi esimeseks Eesti poliitiliseks kokkutulekuks, siis oli Maapäev kindlasti eesti rahva poliitiline esindus juba palju laiemas ulatuses ja suurimate seaduslike võimupiiridega, oli parlament omaette. Tartu oli eelklass või hüppelaud selleks järgmiseks julgeks ja mehiseks sammuks.

Maapäeva või Maanõukogu poolt valiti Maavalitsus, kelle juhatajaks sai K. Päts. Vene keskvõimu esindajaks koha peal määrati Jaan Poska. Maanõukogule läksid üle kõik seni rüütelkonnale kuulunud maaomavalitsuse ülesanded ja suur osa tsaariaegse kubermangu valitsuse õigustest.

Sündmused aga ei maganud, vaid kihutasid ratsa edasi. Enamline vool võttis pidevalt võimu juurde ja sotsialistlik hommiku- ning õhtupalve kajas üle kogu suure riigi: “Kõigi maade proletaarlased, ühinege.” Bolshevikud vajutasid oma punase näpuga vene sõdurile õigele kohale – sõjatüdimusele ja väsimusele. Miks sõdida? Aeg on teha rahu. Sakslaste edasitung andis selleks nõudeks hoogu. Meile aga tähendas nende lähenemine sootuks uut olukorda. Oli selge, et meie rahva tuleviku määramist ei võinud jätta Vene keskvalitsuse otsustada.

Eestlastel oli üks tee. mis tuli valida: hakata ajama asju iseseisvalt.

(“Teekond läbi öö” I, lk. 130-135)

 

Vaevalt oli Maanõukogu ajalooline koosolek lõppenud, kui demonstrandid tungisid koosolekuruumi. Ühe nime juures ma tahaksin veidi peatuda. Pärast kuulsin, et Maapäeva laialiajamise üks juhte või peamehi oli olnud Jaan Sihver. Ta olevat pidanud märatsevale massile kihutuskõnet vene kiriku trepilt, mis asub vastu Toompea lossi.

Küll ma toda meest tundsin hästi. Viljandi kihelkonnast Vana-Tänassilma vallast Sihvre talust pärit perepoeg hakkas juba 1905. a. kangeks revolutsionääriks. Mõisteti mitmeks aastaks vangi. Vabanenud vanglast, oli ta veelgi ägedam kommunist. Oli varemalt kooliõpetaja Karulas, pärast vist Mõisakülas. Tundis mu isakodu ja mu vendi-õdesid ning vanemaid. Ütles mulle Viljandis, kui mind arreteerituna 1917. aasta sügisel üle kuulas: “Teil oli hea ja lihtne ema. Kehv taluinimene. Ja teist on saanud parempoolne, töötava rahva kurnaja ja rõhuja.” Kuigi olin arreteeritu, kihvatas siiski rinde all ja ma kostsin: “Oleks mu ema elus ja näeks ta meid siin, saaksite teie naha peale ja mitte mina.”

Juba Karulas võis märgata, et tol mehel nagu midagi puudus. Tegi alati plaane. Täna jättis ühe, homme oli uus kavatsus valmis. Nii kihvt vend oli ta, et Vabadussõjas võitles meie vägede vastu ja langes Narva sillal. Jaan Sihveri vennad-õed olid toredad, töökad ja jõukad põllupidajad.

(“Teekond läbi öö” I. Lk. 136-139)

 

Kui meie oma kristliku rahvaerakonnaga teiste kihundajate keskele tulime, sadas meile vähemalt igast küljest taskunuge selga. Neil päevil, kus kogu meie elu ja olemine kääris ja kees, ilmuda kristlasena avalikult poliitika näitelavale tähendas niisama palju, kui tulla tagasi varjuderiigist ja liikuda võõrana elusate inimeste keskel.

Rängasti vihastus seni kindel kaasvõitleja Jaan Tõnisson ja pani meile “Postimehes” selliseid lööke kuklasse, et kas või minesta kohe jalul seistes ära. Ta oli kuri, et miks meie endid ka olime rahhvaerakonnaks nimetanud. Selles osas nähti meis võistlejat. Peavastased kristlikule rahvaerakonnale olid tööerakondlased ja sotsialistid, nemad olid üle kõikide mägede ja küngaste ülimodernsed, ütleme nii uuema moe järgi häälestatud. Vastas-tikuses ägeduses võitlevaid parteisid kutsuti naljaviluks erinimedega. Maaliit jäi ikka maaliiduks, kristlik erakond pidi olema taevaliit, tööerakond oli tuuleliit ja sotsialistid moodustasid põrguliidu. Mulle isiklikult miitingud muret ei teinud. Mõjusid kuidagi värskendavalt ja karastavalt, kui maadlesid omaenda rahva liikmetega ja mitte vene ametnikega.

23. aprillil 1919. aastal astus Asutav Kogu kokku.

(“Viljandi kirikumõis kõneleb”, lk. 172-175)

 

Sinna kulges kord mu tee kristliku rahvaerakonna liikmena ja erakonna juhina. Väike oli meie erakond, kõigest viis meest. Kristlased ei olnud siis moes. Olgugi, et kõik erakonnad olid tollal uued, esinesid esmakordselt, tunti siiski, et kristlik poliitiline rühm, see on päris uudsus ise.

Jüripäeval, 23. aprillil 1919. aastal astus Asutav Kogu kokku. Kui ma tollele jüripäevale mõtlen, hakkavad silme ees tulevärgina mänglema mitmed ja mitmed pildid ning kujud eesti rahva jüripäevast maal talus. Siis koliti ja muudeti elukohta Mindi ja tuldi, tuldi ja mindi. Lahtine sulaserahvas vahetas jüripäeval peremeest ja rändas oma koliga uude tallu.

Ei maksa imestada, et selliseid kujusid silme ette kerkis, kui ma läbi rahvamurru, kes askeldas “Estonia” kontserdisaali ees, trügisin Asutava Kogu avamiskoosolekule. Rahvas ihkas ja igatses näha  oma valitud esindajaid.

Eesti rahva esindus rändas süngeilt minevikupäevilt heledama ja parema tuleviku maale. Olid kui hommikumaa targad, kes olid kaua rännanud oma õnnetähe järele. Nüüd nad nägid tähti selgelt paistmas eesti kodu ja eestlaste maa kohal.

(“Viljandi kirikumõis kõneleb”, lk. 172-177)

 

 Läks lahti vaidlusteks, pikkadeks kõnedeks mitte üksi komisjonides, vaid ka parlamendi koosolekutel. Oli jumal kellelegi seda “leelot” andnud, too võis kõiki haigeks rääkida. Ilmusid kõnetooli mehed, kelledele see amet ja töö käis üle jõu. Luges oma väikese mõtte paberilt maha ja puges tagasi pinki juskui koolis, kui tahvli juures päris hästi ei läinud. Mõnda saatsid kuskilt eemalt märkused ja järelhüüded nagu lahkujat ning see tegi loomulikult viha.

(“Teekond läbi öö” I, lk. 186,187)

20. detsembril 1920 heitis Asutav Kogu puhkama. Jaanuaris 1921. a. ütles esimese Riigikogu esimees: sõna on Riigikogu liikmel… Tollel Asutava Kogu järeltulijal oli juba teistsugune nägu.Valijad olid nihkunud mitu head sammu paremale poole. Oli tormanud maha esimesest hoost ja vaimustusest palju punkte. Tegelik elu surus peale oma õiguse, et kõik ei saa minna edasi, nagu räägib ja plaanitseb tormine rahva-esinduse noorus. Ettevaatust ja kainet meelt on äripäeval rohkem tarvis kui miitingu laiu käeliigitusi ja lubadusi.

(“Teekond läbi öö” I, lk. 229)

  

Juba esimese Riigikogu ajal andsid end tunda ka Asutava Kogu poolt vastuvõetud radikaalsete seaduste eitavad küljed. Eriti kool kippus ülilaia programmi ja suure iseseisvuse tõttu käima oma rada. Koolijuhatajate ja kooliõpetajate hulgas oli rohkesti mehi ja ka naisi, kes olid meelestatud ja häälestatud väga punaselt. Nemad kasutasid juhust, et laste hingest ja mõttemaailmast maha kiskuda kõike seda, mis eesti kodu oli sinna kasvama pannud. Usuõpetuse puudus hakkas kandma kibuvitsu ja ohakaid.

(“Teekond läbi öö” I, lk. 231-233)

 

19. detsembril 1922 lükkas Riigikogu uhkelt tagasi rahvaalgatuse korras esitatud algkooli seaduse muutmise eelnõu, mis nõudis usuõpetuse kooliviimist.

Rahvahääletus usuõpetuse küsimuses toimus 17., 18. ja 19. veebruaril 1923. aastal.

Kaks hästi punaselt häälestatud meest kohtasid mind tänaval ja üks neist ütles: “Õpetaja, teie võit on kindel…” “Miks, egas te ometi poolt…” Ei saanud ma lauset lõpetada, kui mehed sõnasid: “Latse kasvava. Poiss sinder õpib valetama. Käske om vaja.”

Usuõpetuse poolt anti 330.000 häält, vastu 130.000. Kokku oli hääli üle 460.000. Esimese teate õnnestunud hääletamise tagajärgedest ütles mulle telefoniga  Viljandisse Konstatin Päts: “Soovin kindralstaabi ülemale võidu puhul õnne.”

(“Teekond läbi öö” I, lk. 238)

 

Teine Riigikogu astus kokku juunis 1923.a. See aasta ei olnud meie maale ja rahvale hell. Vili ikaldas. Loomulikult mõjus niisugune asi majandusele.

(“Teekond läbi öö” I,  lk. 242)

 

Tähtsamad sündmused, millede üle vaieldi kaua ja suure hoolega, olid: usuühingute kirikuseadus, matmispaikade ja perekonnaseisu seadused.

(“Teekond läbi öö” I, lk. 250-251)

1925.a. lõpul kutsuti mind haridusministriks. Seda ametit ma pidasin kolmes Jaan Teemandi kabinetis. Olin nõnda ütelda kolmat aega vallavanem. Ministrina ei olnud ma kunagi parteimees. Ainult igal ajal ja igas kohas veendunud kristliku maailmavaate kandja ja selle eest seisja. Kristlane olla ei tähenda parteimees olla.

(“Teekond läbi öö” I, lk. 251-253)

 

Haridusministrina ma seisin õppekavade rägastikus, kust ei olnud ühelgi juhtival haridustegelasel kerge teed läbi raiuda. Tegin kõik, mis ma suutsin, et viia kooli lähemale ühele püsivale õppe-kavale. Hakkasin piirama kooliõpetajate seminaride arvu, et jõuda kord sellisele  pedagoogide ettevalmistuse süsteemile, mis ei ole rajatud  seminarile.

Mu siht oli selge: lõpeta gümnaasium, siis õpi kaks aastat ülikoolis vastavas pedagoogilises instituudis ning selle järel hakka algkoolis lapsi õpetama. Haridusministri abi Mikkelsar oli veendunumaid seminariste ja lausus miulle: “See on lihtsalt õnnetus, et meie hariduspoliitika juhid tulevad kõik klassikalistest gümnaasiumidest ja sellepärast ei ole neil aimu, kui hea kool on seminar.”

(“Teekond läbi öö” I, lk. 6)

 

Koolides ei olnud piibliraamatut. Mu ametkond tegi korralduse, et iga kool muretsegu endale piibel. Sellepeale anti minu vastu arupärimine, mis ütles, et mu teguviis olevat seadusevastane ja korraldus tuleb tühistada. Seitse neljapäeva järgemööda tungisid sotsialistid eesotsas O. Gustavsoniga mulle kallale. Neljapäev oli arupärimistele määratud. Lõpptulemus oli, et piibel jäi kooli. Kunagi varemalt ega ka pärastpoole ei ole piibliraamatut parlamendis nii põhjalikult arutatud ja seletatud kui noil arupärimiskoosolekuil. Sotsialist Piipar luges piiblist kohati ette, mida ei võivat lastele õpetada. Kord hüüdis Piipar mulle: “Kui teie meie seadusele, mis on hea asi, vastu hääletate, lähete põrgu.” Ma vastasin: “Kui seal sotsialistidele koolmeistrit on vaja, lähen.” – “Ei saa meie sealgi kokku,” lausus Piipar. – “Õige, teie olete katlas ja mina teen tuld.”

Ajalehed nimetasid meie kahekõnet: “Põrguvalu lugu.”

(“Teekond läbi öö” I, lk. 252)

Nagu üldiselt teada, oli meil kord niisugune, et ka ministrid said suvel oma kuu puhkust, kui oli aeg rahulik ja korralik ning midagi ülearust ei olnud ette näha, et võiks juhtuda. Tuli järg sõjaminister Sootsi kätte. Kohe küsiti, kes täidab tema kohustusi, missugune minister. Kindral Soots, kange haagivedaja mees, pahvatas välja: haridusminister. See jutt meeldis kõigile, riigivanem Teemandile ja ka teistele valitsuslikmetele. Riigivanem kohe kähku minema. Mina – ei sõbrad kolleegid, see nimetus jääb tegemata. Kisa. Minister räägib riigivanemale vastu, kes seda ennemalt on kuulnud! Jäi asi nii, et riigivanem talitab ise, kuidas ta tunneb ja mõtleb. Ma muidugi kauplesin enda välja. “Vaba Maa”, see viimane tüütus, oli saanud midagi lõhnataolist ja -poolist ninna ning kiires korras korraldas oma piltide valmistajale, et Lattik on sõjaministri kt. Tuli siis ka maal. Oli mind joonistatud täies paraadmundris. Mingi kiivri moodi müts peas, tärn ees. Must, üsna lai palitu seljas, laia valge vööga ümber seotud. Pagunid õlgadel hästi laiad. Külje peal suur puust mõõk, taskust paistab tugevakaliibriline revolvripära ja teises taskus otsapidi väljas kummipüss või katapult. Lõua all väike õpetajalips. Ilma selleta ei tehtud ühtki karikatuuri. Palitu alt paistsid pikatriibulised sakopüksid ja mustad kingad jalas ning neil taga väikesed kannused küljes.

Kui ma “Vaba Maa” peatoimetaja Anderkopiga Riigikogus pärast õiendasin selle joonistuse asjas, et tuleb anda kohtusse, ma pole olnud kaitseminister jne., juhtus parajasti jaole “Vaba Maa” pärishärra ja omanik Aleksander Veiler. Ära kuulanud, millest meil oli juttu, ütles Veiler: “Lattikul tuleb pildi eest tasu maksta. Foto ikka maksab raha.” Ja läks siis rahulikult oma teed.

Kui päris õieti ütelda, siis ei ole mina otseselt eladeski sõjaväes teeninud. Ka ei ole ma kroonu püssist ainsatki pauku lasknud.

(“Mõrsjapärg”, lk. 302-303, 294)

Jaan Lattik kui Asutava Kogu ja järgnenud Riigikogude põline liige ning haridusminister riigivanem Jaan Teemandi kolmes üksteisele järgnevas valitsuses (1926 – 1927) – tuli esmakordselt välisministri kohale 4. detsembril 1928 riigivanem August Rei poolt juhitavas sotsialistliku töölispartei, tööerakonna, kristliku rahvaerakonna ja asunikkude vahelises koalitsioonivalitsuses (milline järgnes riigivanem Jaan Tõnissoni kolmandale kabinetile, kui see oli langenud vastuolude tõttu põllumeeste kogude ja asunikkude vahel). J. Lattik jäi edasi välisministriks ka A. Rei kabinetile järgnenud O. Strandmani kabinetis, kuni see 1931.a. algul omakorda lõhenes vastuolude tõttu rahvaerakonna ja tööerekonna ning kahe agraarerakonna vahel. Olemasolevail andmeil oleks J. Lattik püsinud edasi väliministri kohal veel tulevaski valitsuses, kui järgmine riigivanem Konstantin Päts – paljude arvates Eesti suurim sisepoliitiline strateeg ja taktik – poleks tol korral üllatuseks kujundanud oma esimese “punarohelise” koalitsiooni või “peremeeste ja sulaste” valitsuse, millest jäid välja “kaalukeeled” kristlik rahvaerakond, tööerakond ja asunikud.

Välisministri kohal – millel enne olid olnud Jaan Poska, Ants Piip, Ado Birk (viimastest kumki kolmel korral), Otto Strandman, Aleksander Hellat, Friedrich Akkel, Karl Robert Pusta (igaüks kahel korral) ja Hans Rebane – püsis J. Lattik nimetatud kahes valitsuses järjestikku ja kokku 2 aastat, 2 kuud ja 8 päeva.

E. Kirotar, Välisminister Jaan Lattik (“Jaan Lattikule 80. sünnipäeval”. Rootsi Eestlaste Esinduse väljaanne Rahvuslik KONTAKT nr. 5/6 1958)

 

Läks lahti päris tuliseks maruks, kui ma 1928. a. sügisel astusin sotsialist Rei valitsusse välisministriks. Kristlased ja sotsialistid, asunikud ning tööerakond moodustasid valitsuse. See oli paremale tiivale üleöö ilmunud ilmutus. Teemant ütles sotsialistide ja kristlaste valitsuse kohta, et kuidas võib tuli ja vesi kokku sündida. Temale hüüdis tööerakondlane Veiler: “1924. a., pärast enamlaste mässukatset istusite ometi teie ja pahem tiib ühe laua taga. Ja ei olnud siis tuld ega vett.” Kuid kõik läks väga hästi. Leidis aset isegi teatav lepitus sotsialistide ja kristlaste vahel. Kadusid teravused pahemalt poolt kiriku vastu.

Minu välispoliitikaga oli riigivanem rahul ning mina hindasin tema kaas- ja koostööd. Eriti Nõukogude Liiduga õnnestus mul luua kindel kontakt. Nõukogude saadikud, kes minu ametiajal esindasid oma riiki, ei komistanud põrmugi selle tõsiasja üle, et Eesti välisminister oli vaimulik. Nad olid mu sagedased külalised ja mina külastasin neid. Sõlmiti minu ajal lepinguid igasuguseid Nõukogude Liiduga.

(“Teekond läbi öö” I, lk. 263)

 

Minu välisministri aega langeb ka Rootsi kuninga külaskäik Eestisse. See oli vastukülaskäik Eesti riigivanema  J. Tõnissoni sõidule Rootsi 1928. a. Temale sai osaks Rootsi pinnal sõbralik ja ülilahke vastuvõtt. Kuninga tervitus hõõgus soojusest. Riigi-vanem Tõnisson avaldas lootust, et ka eesti rahval veel lähemal ajal õnn osaks saab Rootsi kuningat Eesti näha. See lootus teostus juuni lõpul 1929. a.

Võib ütelda, et kogu rahvas tervitas Rootsi kuningat. Viimasesse metsatallu jooksis sõnum kõrge külalise tulekust. Igal pool oli üks jutt: “Kahju, et ei saa Tallinna sõita, saaks oma silmaga näha Rootsi kuningat.” Tuhanded olid siiski pealinna tulnud, et elada kaasa kõigele sellele, mis seal sünnib. Küll oli meil valitsuses õienda mist ja sekeldamist noil päevil.

Söögilauas istusin mina protokolli kohaselt kuninga paremal käel. Pahemal pool istus Rootsi välisminister. Vastas istus riigivanem ja Riigikogu esimees. Eine oli Välisministeeriumi saalis. Vestlus keerles poliitiliste päevasündmuste ümber, mille vastu Tema Majesteet tundis elavat huvi. Ka lillede kohta, milledega oli ülirikkalikult kaunistatud pidulaud, tegi kuningas märkuse, et miks nii palju punaseid ilusaid roose on temale murtud. Ütlesin, et kulda ja hõbedat meil anda ei ole. Seda on majesteedil isegi küllalt. Aga lilli ja sooja põhjamaa südame anname Rootsi kuningale meeleldi. Ta ütles, et nende andide väärtus on võrratu.

(“Teekond läbi öö” I, lk. 264-267)

 

Kui lahkus A.Rei valitsus, kutsus uus riigivanem O. Strandman mind oma kabinetti välisministriks. Terava keele ja ka selge juriidilise peaga riigimees, aga raske iseloomuga inimene oli Strandman. Armastas norida. Tema tahtis valitseda kindlasti kokkuhoiu tähe all. Koondada ja kokku tõmmata, seda tööd pidas ta üliväga tähtsaks.

Meie vahekord oli niisugune, et Strandman saadikuna Varssavis allus mulle kui välisministrile. Saanud riigijuhiks, olin mina temale alluv. Meie puht- ja üliparlamentlikus riigis olid sellised tõusud ja mõõnad isikute vahetusel iseenesest mõistetavad. Juhtus nii, et sõitsime Strandmaniga koos Riiast Tallinna ühes ja samas magamiskupees. Ta pakkus mulle kui oma shefile alumist magamisaset, et see pidi olema mugavam ja kergemini kättesaadav. Mina ronisin siiski teisele korrale selle põhjendusega, et Strandman on vanem. Jõudnud Tallinna, tuligi mõne aja pärast valitsuse kriis ja Strandman sai minu ülemaks. Ta heitis pärast selle üle nalja, et mul võivat küll olla välispoliitilist taipu ja etteaimust, kui ma isegi oma alluvale mehele auväärsema platsi andsin puhkamiseks.

(“Teekond läbi öö” I, lk. 269)

Ma ei ole elus poliitiliste küsimuste arutusel andnud tõotusi rohkem kui üks kord, siis, kui Asutav Kogu heitis usuõpetuse koolist välja. Siis said mu mõtted ja süda sellega hakkama, et ma ütlesin: “Kõik selle heaks, et toome ta kooli tagasi.” Mulle naerdi näkku, et mis läinud see läinud. Ma panin ka kõik kaalule. Kolm kuud rändasin mööda maad ja linnu ringi ja pidasin kõnesid. Rääkisid ka teised kristliku rahvaerakonna liikmed. Kogu meie rühm oli pidevalt tules.

Koolinõunik Johan Luur oli aumees. Ütles Narvas suurel rahvakoosolekul, et kui laps ei õpi usuõpetust, on ta vasikas ja jääbki vasikaks. Muidugi vastased karjusid. Luur hüüdis, et näe, teevadki vasika häält.

(“Teekond läbi öö” I, lk.234)

 

19. detsembril 1922 lükkas Riigikogu uhkelt tagasi rahvaalgatuse korras esitatud algkooli seaduse muutmise eelnõu, mis nõudis usuõpetuse kooliviimist. Rahvaesinduse enamus oli usuõpetuse vastu. Jäädi Asutava Kogu poolt 2. mail 1920. aastal antud algkooli seaduse juurde, et algkool on emakeelne, ilma usuõpetuseta ja maksuta.

Seepärast tuli siis rahval ütelda oma sõna ja otsus. 

Rahvahääletus usuõpetuse küsimuses toimus 17., 18. ja 19. veebruaril 1923. aastal. Noil otsustavail päevil olin ma kodus, Viljandis. Tõepoolest oli raske otsustada, kui hääletajate ridu vaatasid, kes nüüd võidab.  

Kaks hästi punaselt häälestatud meest kohtasid mind tänaval ja üks neist ütles: “Õpetaja, teie võit on kindel…” “Miks, egas te ometi poolt…” Ei saanud ma lauset lõpetada, kui mehed sõnasid: “Latse kasvava. Poiss sinder õpib valetama. Käske om vaja.” 

Usuõpetuse poolt anti 330.000 häält, vastu 130.000. Kokku oli hääli üle 460.000.

Esimese teate õnnestunud hääletamise tagajärgedest ütles mulle telefoniga Viljandisse Konstatin Päts: “Soovin kindralstaabi ülemale võidu puhul õnne.”

(“Teekond läbi öö” I,lk. 238)