Mu sündimise aeg on Karula kiriku raamatus täpselt kindlaks tehtud ja käib ka tegeliku eluga ühte. Et 10. oktoobril vana kalendri järgi 1878. aastal ühel neljapäevasel päeval kell 6 õhtul ma avasin oma silmad poolpõikvile selle maailma valgusele. Tulin oma emakese südame alt, kus oli nii hea tukkuda. Ema oli imehea ja hell, toitis mind ja kasvatas nii suureks, et ruum jäi tema südame läheduses ja soojuses kitsaks. Siis palvetas, et mine nüüd, pojake – lenda pesast nagu linnulaps. Olgu sind laias maailmas ootamas, kus on nii palju vabu ruume, palju õnne ja saatku sind su ema õnnisus.

Täpne sünnikoht oli Mäkkiste talu saun. Seal põrandal puhastel õlgedel võttis mind vastu Mari nimeline naisterahvas. Saun oli siis sünnitusmaja ja Mari oli õde valges kitlis ja valge müts peas. Eks ole hea tunne mul endal, kui mõtted ja mälestused selle koha juures veidi vallatlevad. Vist oli see küll mitmes eestlaste maa osas kombeks, et saun köeti parajakraadiliselt soojaks ja laps nägi esmakordselt selle maailma valgust hämaras saunas. Ja küll pisike poiss või tüdruk oma aruga imetlesid, et mis asi need õled on, et torkavad – kas nad siis ka teevad haiget, kui on noored, või ainult õlgedena, kui nad on vanaks saanud? Saun oli ka sanatoorium, kus arstiti jooksvat ja teisi tõbesid. Pole nüüd toda sünnitusmaja enam olemas. Uus välimus ja kuju anti mu isa kodule juba alates 1890. aastast. Kadus vana eestlaste kolmik – pikk õlgkatusega hoone elutare, rehetare ja rehealusega. Elamise osas oli meil kolm kambrit.

Kuula: Jaan Lattik – Teekond Karula kiriku juurde 

 

Tüdruk tõi mulle suure kruusitäie lämmit piima, et ma joogu. Vett ei tohtivat juua, sest ma olevat märg kui järvest välja tõmmatud. Ega’s mul ei tea mis surmavat janu olnud, aga muud ega teist asja metsavahi juurde ei olnud kui joogi pärast. Mu küsimusele, et kus tüdruku vanemad on, tuli vastus, et isa ja vend olevat heinamal ja ema ka kuskil tööl. Ma siis märkisin ära ja ütlesin, et sa ise mängid siis kodus metsasaksa või veel suuremat asjameest.

Niiviisi ma ei oleks pidanud alustama juttu, seepärast et need mu sõnad ja mõtted lõid tüdrukul kohe vere tuliseks. Hakkas laduma. Tundvat ja teadvat, kes ma olen. Koobassaare rahvas temale kõik ära rääkinud. Ma olevat nende koerale pihid hända pannud, tegevat Kansi metsavahti järele ja peksvat võõraid karjapoisse elusast ussist tehtud piitsaga. Metsasaks olevat mul Madsa koolimaja õues oma käega võtnud ülemisest kuuetaskust paberossikarbi välja. Ma tossutavat karja juures piipu, ja kui metsavaht selja pöörab, ajavat ma karja raiendikule, kuhu ei tohtivat loomapoegagi lasta. Ähvardas kogunisti sõrmega, kui ta ütles, et oi, oi, Jaanike, sinul on neid patukesi palju.

Võib mõtelda, et mina ka ei tahtnud olla kikas, kelle kallal tütarlapsest kanakull hakib. Küsisin kohe, et kas neiu ka teab, et teda kutsutakse nõiaks…

Kui ma olin väike poiss, tundis mu süda vahel niisugusest asjast õnne, et ma kõndisin oma vanaisa järel tasa ja salaja, kui tema astus üle õue läbi sügava lume. Ta võttis alati käimise juures hästi pika sammu, hoidis ennast veidi ettepoole ja suus võimutses tal pika varrega ja vandoosiga piip. Ma panin oma jala täpselt tema astme sisse. Muidugi pidin ma selle juures oma sääri asjalikult venitama, et pidada eelkäijaga sammu. Käe keerasin rusikasse, päka pistsin suhu ja sedasi oligi ka minul piip õiges kohas…

Ükskord, ma mäletan seda üsna piltlikult, juhtus nii, et vanaisa pööras äkki pea kõrvale ja nägi mind, kui ma parajasti kallutasin ennast ühe külje poole, et hoida tasakaalu suure mehe moodi kõndimisel. Et ta mind märkas, küllap selle asja man oli ka päike süüdi. Talvine päike, kangesti hele, paistis meie mõlema peale seljatagant. Vaat’ siis viskab valgus varju ette. Ja vanaisal kerge tegu vaadata, et kes see varjuline on… Kui siis vanaisa mind silmas rusikast piip suus, ütles ta nood sõnad, mis tänaseni ei ole minu poolt unustatud sinna Võrumaa metsa ja metsatalu lumisele õuele: “Poig, ära sa püvva viil võtta nii pikka sammu ku mul um. Su jala umma lühikõsõ. Ku sa kasut suurõss, siss võta õks alati pikem mehe samm, ka näält, siss jõvvad innembi peräle, sinna kohi sa tahat minnä…”

(“Teekond läbi öö” III, lk. 9-10)

Et ma kooli peaksin saama, see oli isal ja emal selge. Kuigi meie vahekorrad korra ja seaduse mõttes olid mõnikord korratud ja neil oli küllalt õigust ja põhjust minuga mitte rahul olla, nägid nad siiski minu olemist nagu röntgenikiirtega läbi, et õppimise poolest ma vist paljas kondikava ei ole. Nende arvates ma päris ilma eluviisideta ei olnud, aga need, mis mul olid, ei olnud kiiduväärsed. Nad taipasid, et kuigi ma olen nende luu, liha ja veri – koos metsamaja elanikud, aga ma siiski ei lepi selle leiva ja leivakõrvasega, mis põllumehe hool annab. Põllul ja nurmel ning heinamaal ma olin, kui mitte päris laisku ise, siis seesugune tukkuva suure laiskuse lähedane sugulane vähemalt. Mul puudus huvi ja ka anne Taeva Isa looduses töötamiseks. (“Minu album”, lk. 90)

Oli talvine päev. Hobune seisis ukse ees ja saan juba sõiduvalmis, et võtku reisijad lahkesti istet. Kutsariks ja sõidutajaks oli vist mu vanem vend Friedrich. Tollel koolisõidupäeval, mida ma meelde tuletan, olin ma vist oma emakese mõne väiksema mõtte või asjaga ära pahandanud nii sügavalt, et ta ütles mu isale need sõnad: “Anna Jaanile ette.” Et mu isa andku mulle semestri jaoks avansina naha peale vajalikud löögid ette. Vaat’ poiss läheb pooleks aastaks kooli ja kes siis teda sinna saab nuhtlema minna. Isa hakkas naerma ja jättis operatsiooni tegemata. (“Teekond läbi öö” IV, lk. 154)

Olin umbkaudu 12-aastane poiss ja õppisin Valgas tarkust. Ei tea, kuidas ma kord Valgast Karula postimehega koduteele asusin. Ta ristinimi oli Piitre, Iirani talu peremees, aga näed, oli postiljoni ameti endale hankinud. Piitre käis ka mitmes kohas sees. Kuid neid kultuurseid paiku ei olnud kümnendikkugi niipalju kui nüüd. Valgast läbi Läti osa sõites ei olnud mõtet peatuda. Kaagjärve vallamaja ja Järve kõrts olid esimesed kultuuripunktid. Siis Vissi kõrts ja õigeusu kirik juba Karulas ja selle järele Karula vallamaja. Seal oli suurema asja ajamine. Karula kiriku kõrts ja kauplus, see oli niisama omane kui kodu. Kirikumõisa post viidi ära ja siis tagasi kõrtsi juurde. See jutt, mis ma räägin, on kõik ajalugu. Aga juurde tuleb ka luulet. Piitre armastas ka mõnd lauluvärssi.

Mitmetunnisel teel – 25 vene versta – tikub kas väsimus või laul peale. Tema tundis muidugi mõlemaid ajaviiteid. Kui sõitsime läbi suure metsa, Jaska palu, mis asub Kaagjärve ja Karula vahelisel maa-alal, pääses laul nagu omal jõul lahti – kui mul need sõnad veel kõik meeles oleksid, ostaks ära ja maksaks head hinda. Üsna pisikesed värsijupid ristlevad peas. Esimese valuga pani postimees kohe ühe venekeelse laulu metsateel kõlama ja vastu kajama. See võis umbes sedaviisi käia: “Vatsat let slusil ja mina olin soldan rädavoi! Pustil türgi silma tina, tsto on kritsal, oi, oi, oi! Türklõni oli otsen kuri, prisell püssä tikugõ, mina vastu, türgi muri, otses rusjõ peragõ.” Vene riigikeelse laulu järele tuli eesti keeli “Ma olen väike postimees” – seda laulsime kahekesi.

Ma pärast sain aru küll, et postimees tõi laulutuju Järve kõrtsist kaasa, kui ta seal sees käis ja pakke viis. Tuli ka üks kolmas laul. See oli kurb. Piitre tuju muutus aegamööda haledaks. (isaga – “Teekond läbi öö” I, lk. 5-8; postimehega – “Teekond läbi öö” III, lk. 146-148)

Mu vanemad lahkusid Mäkkiste renditalust – Karula mõisast 1915. aastal. Olid nad seal 39 aastat põldu harinud – kõik hooned ehitatud vanade asemele. kasvatanud seal kuuepealist lasteperet, neid kooli saatnud ja igale õuest väljasõitjale oma õnnistusesoove kaasa andnud. Karula mõisa omanik Heinrich von Grote ei uuendanud enam kuueaastast rendilepingut, nii kuis seda oli tehtud mitmel korral. Mõtles ja arvas, et mis asja see vana mees ikka seal veel peab talu ja põldu. Lapsed tal haritud ja tudeeritud. Ise ostis endale ka päriskoha – mingu sinna.

Muidugi olime meie lapsed koos oma isa ja emaga kurvad, et vanadel ei lastud seal lõpuni elada. Oleksime meeleldi talu ära ostnud pärisomandiks. Jumalal olid siiski teised mõtted ja plaanid kui olid meie kurbused ja kavatsused. Kaks aastat elasid vanemad oma päristalus – Vana-Mendol. 1917. aastal saatis Jumal ühe oma inglitest taevaste müriaadide hulgast Karulasse ja tegi korralduse astuda ka meie vanembite kodusse ning ütelda neile, et tulgu nad ära Tema juurde.

Viimast korda ma külastasin oma sünnipaika, kas oli see 1939 või paar-kolm aastat hiljem – sakslaste võimupäevil, ei püsi selgesti meeles. Sõitsime koos mu vanema õega isa päristalust. Tee läbi metsa tuttav ja sõbralik ning iga puugi tee ääres nagu kohises, et vaata, kus Mäkkiste karjalapsed sõidavad, ammu’s see oli, kui nad karja ja lambaid hoidsid siin metsas. Jaanist poisil ka juba juuksed halli värvi ja meil, puudel, pole selle aja sees ühtki halli juust või oksa juurde tulnud. Noored lehed ja okkad tulevad, lähevad ja tulevad uuesti. Inimesed on meist mitu korda kehvemad. Nende iga nali meie aastate kõrval, aga süda sees neil kuri. Kui tulevad kirve ja saega, siis – ja puude lehed värisesid – siis sureme ka meie…

Küll see Jaan oli metsas julge ja vallatu poiss – tappis usse ja lõhkus kullipesi. Lõi aga laulu. Ja kui ta vihane oli, siis võis näha tema silmis ka pisaraid. Need ei olnud kurbusest, vaid jonnist ja vist suurest südamest, kui ta ei tahtnud karjas käia, aga sunniti.

Nurme ääres peatusime. Just samal kohal, kus meie isa ja ema olid vankrist maha astunud, kui nad lahkusid Mäkkistelt ja olid käed palvesse surunud – ning jätnud oma põllu ja nurmedega jumalaga. (“Minu album”, lk. 84)

JAAN LATTIK, kirjanik, kirikuõpetaja, poliitik, EV minister on sündinud uue kalendri järgi 22. oktoobril 1878.a. Karula valla Mäkiste karjamõisa rentniku Davet Lattiku ja tema abikaasa Matta Lattiku (neiupõlvenimega Ollmann) kolmanda pojana väga musikaalses ja hariduslembeses perekonnas.

Juba  6-ndast eluaastast oli Jaan kodutalus karjane.

Mõnda lühemat aega õppis Madsa vallakoolis, seejärel viidi Valga elementaarkooli (1889 – 1891). Jätkas õpinguid Tartu H. Treffneri Gümnaasiumis (1893 – 1894) ja Tartu Aleksander I gümnaasiumis (1896 – 1902).

Seejärel astus Tartu Ülikooli usuteaduskonda, mille lõpetas 1908.a. cand theol kraadiga. Akadeemiliselt kuulus Eesti Üliõpilaste Seltsi. 1908.a. sooritas konsistooriumieksami. Prooviaasta sooritas Peterburis Rudolf Kallase juures.

Seejärel siirdus eelkõige Villem Remanni kutsel Viljandisse, kus töötas algul Viljandi Eesti Haridusseltsi Progümnaasiumi juhatajana. 1910.a. valiti Viljandi maakoguduse pastoriks ja hiljem Viljandi praostkonna praostiks. Viimase jutluse oma Viljandi kogudusele pidas 10. sept. 1944.a.

Jaan Lattik oli Eesti Vabariigi loomise juures. Ta oli Kristliku Rahvaerakonna asutajaid, Asutava Kogu ja I – V Riigikogu liige, 1925 – 27.a. haridus- ja 1928 – 31a. välisminister, 1939 – 40.a Eesti saadik Leedus. Tuntud erakordselt hea kõnemehena. Kirjutas arvukalt usulisi ja poliitilisi artikleid, tihti varjunime all “Asutava Kogu liige”.

1944.a. põgenes ühe viimase põgenikelaevaga Rootsi. Seal tegutses pikki aastaid Södertäljes eesti koguduse õpetajana. Sooritas mitmeid reise Euroopasse ja Ameerika mandrile, kus oma jutluste ja kõnedega püüdis ülal hoida eesti vaimu.

Kirjandusse tuli ta gümnasisitina Jaan Kittali varjunime all ajalehe- ja kalendrijuttudega. Üldise tuntuse omandas noorsoojuttudega oma kodust Karulast: “Meie noored” (Trt. 1908, hiljem mitmed kordustrükid), “Minu kodust” (Tln. 1921), “Mets” (Tln. 1928). Jaan Lattiku juttude lähtekohaks on tema enda talupoeglikult lihtne kodu kõrvalises metsanurgas, kus räägitakse autorile koduses Karula murrakus. See teeb meile need jutud eriti soojaks ja lähedaseks. Tema teine loomeperiood langeb eksiiliaastatele. Ilmusid mitmed jutukogud ja mälestusteraamatud, jutluste kogu “Tulge vee juurde”. Esimene romaan “Teda ei ole siin” nägi ilmavalgust 1964.a. Autor oli siis 85-aastane. Jaan Lattiku vähestest luuletustest on kirikulaulu tekst “Kalla kallis isa käsi” jäänud jäädavalt meie kirikulaulu kullafondi.

 

Jaan Lattik suri 27. juunil 1967.a. Stockholmis ja maeti algselt Stockholmi Metsakalmistule.

22. oktoobril 2008.aaastal, oma 130. sünniaastapäeval saabus Jaan Lattik taas kodumaale.
23. novembril 2008 sängitati tema ja abikaasa Alice põrmud viimasesse puhkepaika Viljandi Vanale kalmistule